Teisipäev 26.aprill

Tean tean juba on kolmapäeva õhtu, aga eile ei suutnud ma end kokku võtta, et siia midagi kirjutada. Sorry mu truud jälgijad ja igapäevased lugejad.

Niisiis teisipäev. Alustasin sellega, et läksin kööki ja noh ausalt ma ei osanud seal mingeid hommikusööke teha, sest meil oli külmik totaalselt TÜHI!!!! Õnneks pereema siis tegi ise oma lastele söögid valmis. Lapsed said kooli ja ma jäin majja maja korda tegema. Tegin voodid. Huh ma tänan õnne, et ma eurooplane, sest ameerika moodi voodite tegemine on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII tüütu.

Ahjaa pisikene vahejuhtum pereemaga. Otsis laste fliise, sest meil siin nii soe nyyd olnud, et pole pakse jopesid vaja enam. Ja siis ma ütlesin, et nägin seda seal. Ja siis ta ütles, et tegelt ei peaks see olema üldse seal, et kas sa siis ei mäleta kuidas see süsteem siin olema peab, et me ju korrastasime seda koos. Ma ytlesin talle, et ei ole teinud koos. Ja siis ta tekitas minus tunde nagu ma ei mäletaks.

Õhtul tuli meie maja juurde miskit tuttavate koer ja siis me mängisime temaga. Tuli oma palliga koguaeg minu juurde ja siis me kõik lastega korda mööda viskasime palli talle.

Sõime mingi hetk õhtust ja siis pereema pidi ära minema. Pereisaga laste hoidmine on omaette kogemus. Viisime koer tagasi ja nad panid ta rihma otsa aga ta tõmbas endal kaelarihma kaelast. Sain siis koera kätte ja võtsin kaelna ja viisime ära. Tulime koju ja Audrey vaid nuttis. Pereisa siis läks temaga yles. Mina jäin hullult segamini kööki koristama ja kuna kell lähenes kaheksale siis ma ütlesin lastele, et niih mind ei huvita kes ja miks tegi lärmi või vingub siin toas. Kui ma kuulen midagi, siis lähete kohe magama. Arvatavasti olid nad üsna väsinud ja seega kuulasid isegi enamvähem korralikult sõna. Pereisa tuli alla, kui ma lapsi hakkasin saatma magama ja thatis Luket Audrey vasti välja vahetada, aga too vaid kisas, et ei taha Monikat( ta seostab mind sellega, et vanemad lähevad minema ) Siis ma ütlesin, et võtan ise Luke. Pidin lukele Notsukotti tegema. Pereisa ja Luke õpetasid kuidas see käib. Võtsin lapse selga endale ja jalutasin temaga magamistuppa. Niisiis ma olin isegi edukas eile.

Lisaks kõigele ma lõpuks kirjutasin oma kordinaatorile. Ta helistas mulle tagasi. Üritasin kokkuleppida, et saaks kokku. Ta põhimõtteliselt tekitas minus halva tunde sellepärast. Tal väikesed lapsed ja pole aega, aga et räägime telefonis. Ok ma siis ütlesin, et ma olen õnnetu ja ma ei tea mida teha. Ta siis pakkus mulle võimalusi ja ütles, et pean ise oma otsuse langetama, aga ma ei pea ka terve aasta õnnetu olema. Ta mainis et me võime pereemaga ka maha istuda ja tema juures ja et lahendaks asju, millega ma rahul pole. Lisas et kui ma usun, et see aitab midagi. Ma ütlesin, et asi selles ongi, et ma ei usu. Ta mainis tasakesi, et jah ta on nii kaua neil olnud juba selles programmis, et jah aeg näitab, et ei muutu. Ta on ka palju läbi elanud. Ja et nenede pere ongi selline, et mõnele inimesele sobib teiseiel ei sobi. Ja, et minu lepingu kohaselt pean ma 14 päeva töötama nende heaks, kui olen otsustanud vahetada peret. Lisas ka, et kui ma otsustan peret vahetada, siis kahjuks CC ei saa anda karantiid, et ma uue pere leian, aga kui ma väga valiv pole, siis ei ole see ka võimatu leida uus pere. Ma siis ütlesin, et ma pean veel mõtlema ja ma kirjutan talle siis oma otsuse. Nüüd ma siis olen mõelnud ja mõelnud. Pean veel rahulikult kaaluma seda asja, sest ma ei ole valmis ka veel tagasi minema aga samas ei taha ma ka hulluks siin peres minna aastaga :D See peaks ju minu elu parim aasta olema ja ma peaksin õnnelik olema.

Nii palav oli, et ma higistasin nagu hull päeval.

kallid