Algas sellega, et ma magasin terve öö nii, et ei ärganud üles kordagi oma nina pärast. Aga noh ma sõin ka paar peavalurohtu, mis arvatavasti andis selle tulemuse. See nohu ajab mind hulluks.
Hommikul ma ei tahtnud siiski kuidagi enda üles ajada. Kell 9:30 alustasin siiski tööd. Sõin hommikust ja üritasin lastega joonistada. Pereisa sünnipäev on täna siiski. Ma ei leidnudki mingit kinki talle ja paistab, et ega ta väga eeldanudki.
Debbie(lapsehoidja) rääkis, et tal oli väga kehva nädalavahetus olnud. Keegi mehe pereliikmetest oli ootamatult surnud. Sellest tulenevalt pean ma neljapäeval poiste ja Audreyga olema yksinda mõned tunnid ja esmaspäeval kõigi tüdrukutega. Muidu poleks hullu midagi, aga Audrey vajab nii palju tähelepanu.
Lapsed täna olid võimatud. Ausalt nad ajasid mind karjuma täna. Ma üritasin end palju talitseda. Nad oli lihtsalt võimatud. Hommikul poisid kaklesid. Lahutasin neid ja siis muutusin karmiks ja hakkasin järjest ähvardusi välja ajama. Siis Audrey arvas ka, et mis me Monikast ikka kuulame ja ei tahtnud mind kuulata. Panin ta tema võrevoodisse kinni ja siis lubas, et kuulab.
Käisime Debbie, poiste ja Audrey´ga pargis väljas söömas. Üks pisike poiss lõi Audrey´t ja oh seda kisa, aga muidu möödus see isegi ilma suuremate probleemideta:)
Kui kõik lapsed kodus olid, siis tüdrukud olid nii hüperaktiivsed ja tegid vaid lollusi. Ma tundsin, et APPPIIIII ma tahan siit minema. Ma ei suuda lihtsalt. Siis pereema tuli koju ja siis ootasime millal tüdrukud tulevad ja samal ajal ma panin veel viimased pesud kappidesse ära ja siis sõime kõik koos pereisa torti. Lõpuks koristasime kööki pereemaga ja esimest korda selle aja jooksul ta lõpuks küsis mu ema ja Carsteni kohta. Suisa pakkus välja, et millal ma saaksin temaga rääkida. Nii armas temast. Mu süda kohe leebus kõige selle kupatuse peale. Oehh aga ikkagi ma kohe ei tea mida tunda või tahta. Eks elu näitab, mis siin saama hakkab:)
Kallid tunnen hetkel suurt koduigstsust:) Head ööd:)
No comments:
Post a Comment