Ei tahtnud kuidagi üles ärgata. Nii hea uni oli. Tüüpiline, siis kui vaba päev siis vara üleval ja kui ei ole siis magaks nagu ei tea misasi. Niisis alustasin 8 oma tööpäeva. Pereisa oli hädas Luke´ile riiete selga panemisega. Jändasime ja ma lõpuks sain isegi selga. Siis oli probleem Grant´iga:D Aga ka see lahenes. Siis kui pereisa läks minema ja ma Audrey´d kinni hoidsin, et ta ei lähe oli kisa palju.
Koristasime/koristasin tüdrukute toas kappipealsed ära. Viskasime vanad lilled välja ja siis Claire tõmbas tolmuimejaga põranda ära, sest tema pärast oli terve põran roosi õielehti täis. Sõime ja läksime välja. Mängisime mädamuna. Aga Audrey on selleks liiga väike siis pidin teda jägima ja me ei saanud mängida. Siis läksime tuppa tagasi. Üritasin Audrey´d magama panna, aga loomulikult tüdrukud kaklesid ja rikkusid kõik ära. Ühesõnaga ei saanudki magama. Ma küll üritasin, et lähme käruga jalutama, aga sealt tuli vaid kisa, kui ta kärus oli. Siis sõitsid nad ratastega hoovi peal. Siis tulid poisid. Grant ja Alexa kaklesid koguaega. Siis läksime tuppa tegin neile kanasuppi. Tuli pereema koju. Ma andsin lastele süüa. Perema küsis, et miks Audreyl on mähe all. Ma tundsin, et tegin midagi valesti jälle. Ütlesin, et ma üritasin teda magama saada, aga ei saanud. Siis koristasime laste järgi ja siis ta küsis mu nädalavahetuse kohta ja kas olen sõpru saanud. Veider oli. Mind ajas muigama see, et ta ise pakkus, et kes tahaks praemuna koos singi ja juustuga. Sellised mitme söögi variandid teevadki nende laste hoidmise nii raskeks. Siis uuris, kes kui palju sõi. Ma ei tea ju ka kindlalt. Siis andis veel Grantile jogurtit. Grant sõi kukkesuppi nagu pisike kukesuppi armastaja:D Sõi kõigi teiste laste jäägid ka ära. Nii lahe minu arust.
Ahjaa päeva ajal tegime tüdrukutega palju pilte. Mida ma kahjuks ei julge siia panna, sest ma pole küsinud kunagi, kas mul on luba neid näidata kuskil internetis.
Lõpuks sain ma vabaks ja kadusin oma tuppa. Lugesin "Beastly" läbi :D siis sain oma uue nädala graafiku. Oeehh ta räägib ka ühte juttu ja kirjutab teistmoodi. Mind ajab see vaid stressama. Eks ma pean ikka oma LCCga kohtuma ja rääkima. Kaua ma kannatan. Ma ei tea vaid kas ma olen valmis vaid selleks võimaluseks, et Ameerikast lahkuda ja üldse selleks, et seletada perele, et miks ma tahan neid välja vahetada. Aga nende viie lapsega pole üldse lihtne. Ma tunnen, et ma ei jõua. Ma hakkan juba närvihaigeks muutuma. Hakkan kergelt ärrituma, kui nad midagi valesti teevad ja või kaklevad. Jube see ei meeldi mulle üldse.
Ok kallid:) Lähen nüüd loodetavasti tuttu:)
No comments:
Post a Comment