Niisis hiilisin oma toast välja ja sattusin kokku pereemaga ja siis ta isegi naeratas ja ütles palju õnne. Kivi langes südamelt ja ma ei kartnud enam nii palju. Alustasin tööd ja siis panin asju valmis ja tegin mis vaja teha oli. Lõpuks kui kõik olid koolis või tööl või kus iganes nad olema pidid ja pereema oli tagasi kodus, et jätta Audrey minuga, et ta jooksma saaks minna, hakkas ta minuga rääkima. Algul sellest, et miks varem ei saanud kohtumist LCCga teha ja siis ta ütles, et me peaksime rääkima. Rääkisime igasugustest asjadest või noh tema seletas mulle asju rohkem lahti. Ta ütles, et on rahul minu tööga ja ma teen kõike väga korralikult ja mul on enda peale hakkamine, et ta ei pea mulle ütlema umbes et korista laud ära, ma teen seda ise ilma ütlemata. Siis ma seletasin et minu jaoks on kõige raskemad õhtusöögid, aga lisasin, et neljapäevane õhtu Tema aga vastas et talle ei meeldinud, et ma nii palju nõusid pesin jne, et ta ei taha et ma oleks nagu mingi teenija (Aga miks ta siis ei oleks võinud mulle öelda et tule istu meiega lauda ja peseme need nõud hiljem). Siis ta mainis ka et talle tundub, et ma olen siin nagu iga õhtu patja nutnud alates sellest hetkest, kui saabusin( aga kui sa nii tunned miks sa siis ei aita mind millegiga. Temal on ju vaid yks inimene kellega peab tutvuma, minul on siin terve pere milles on 7 inimest kokku ) Võibolla ma olen ise veidrik aga ma ei tea me ei klapi kuidagi. Anyway siis ma tundsin end veidike pahasti pärast seda kõike et ta on minuga rahul jne. Ja ma suisa mõtlesin, et võibolla ma siiski võtsin selle perevahetus otsuse liiga rutakalt vastu (rohkem kui kaks nädalat kaalusin seda ).
Siis ta aga ütles, et jah ma ei hakka sind ümber veenma, et sa jääksid, nagu teised pered seda teeksid ja ma ei hakka ka sulle meelde tuletama, et sa lubasid aasta olla, nagu teised pered seda teeksi. Aga kui sina ära lähed siis ma enam uut au pairi avratvasti ei võta ja kuna ma maksin terve aasta eest firmale, et saaksin au pairi siis ma kaotaksin suure summa raha. ( ma siiani ei saa aru miks ta nii mulle ütlema pidi) Minu aurst on see suisa solvav. Kui raske oleks tal öelda olnud, et me oleme rahul sinuga ja lastele sa meeldid, et äkki sa siiski mõtled ümber. See kuidas tema seda tegi, tekitas algul minu süümepiinu, et oehh ta kaotab minu pärast raha ja puha. Kui ma olin oma sõpradega rääkinud ja kõike seda läbi mõelnud, siis minu arust on see kole viis öelda, et jää siia.
Üldiselt ma siiski arvan, et jään oma otsuse juurde ja vahetan peret ja kui ei leia siis eesti tagasi.
Sünnipäev möödus muidu hästi. Hommikul helistati lille poest ja öeldi, et kas keegi on kodus hommikul, et Monika Villmannile on lilled tulemas. Ma mõtlesin kohe, et kes see muu olla saab kui Carsten. Nii armas temst. Väga nunnu! Sellised nägid nad välja.
Juliaga sai meil nalja. Ta tahtis autoga nii väga sõita. See oli tal esimene kord vist Ameerikas kui õieti mäletan. Sõitsime ja sõitsime ja jõudsime suisa New York osariiki välja. Seal keerasime tagasi ja läksime Stamfordi. Stamfordis me suustime yhele ühesuunalisele tänavale keerata ja siis kaks kutti karjusid, et hei vale suund et keerake ümber. Olime veits eksinud, aga lõpuks leidsime õige koha yles. Käisime sõime donuti ja siis käisime ühes hiinakas, kus jagasime tema toitu veidike. Ma algul vaidlesin vastu, et ma ei taha süüa. Aga need nuudlid lõhnasid niiiii hästi:D ja maitsesid ka.
Siis tulime koju tagasi. Tema autojuhtimine veidike hirmutas mind vahepeal, aga mina pole ka mingi proff juhtija ja mäletan isegi, kui raske oli algul ja vahel siianigi on raske.
Selline oli mu sünna:D kallid
No comments:
Post a Comment