Hehe alustasin päeva 7 ja ausalt kartsin oma toast välja minna. Aga võtsin oma südame rindu ja läksin. Pereisa käitus ok ja pereema isegi käitus nii nagu midagi poleks juhtunud. Küsisin asju ja ta vastas normaalselt ja kõik oli super. Debbiega rääkisin ja selgitasin olukorda ja ütlesin miks ma oma koha üles ütlesin. Debbie arvas, et ma peaksingi tegema seda, mis mulle parem. Ta ütles, et hakkab minust puudust tundma. Ma hakkan temast ka. Ta lubas mul aidata ka enda kurgu nina ja kõrvaarstile minna kui järgmiseks nädalaks mu olukord paremaks ei lähe. Lubas suisa ise helistada.
Tegin kõik oma tegemised ära ja isegi veits rohkem. Arvasin et pean 9:30 asju tegema aga tuli välja et mul oli juba 9 vaba:D Niisiis olin oma toas ka ja siis kuulsin kuidas Audrey küsis minu järgi koguaeg. Ja siis Debbie ütles, et mine kutsu monika ka siis poodi kaasa. Lõpuks nad koputasid ja ma avasin ukse ja siis rääkisid et lähevad poodi aga samal ajal kui ma küsisin Audreylt et kas tahad, et tuleksin kaasa, suutis Audrey mu kingad mulle ette panna ja ütles et lähme nüüd :D see oli nii naljakas, et ta otsustas minu eest.
Kui Debbie tööpäev läbi sai ta andis mulle ümbriku homseks. Nii armas temast. Kallistasin teda kõvasti ja tänasin kõige eest. Siis läksin panin laste asjad kappidesse ära ja Audrey samal ajal magas. Triikisin ka viimased riided. Siis kui Audrey ärkas vaatasime muruniitjaid ja kui need läinud läksime välja. Mängisime veidike väljas ja käisime tõime posti ära. Lootsin, et äkki mu ema pakk seal juba aga ei olnud.
Siis tuli pereisa lastega. Üritasin neid vaadata, kuidas need ratastega sõitsid. Siis tuli pereema. Ta ütles lastele tere. Siis ta läks ära ja tuli tagasi kui üritasime pereisaga lapsi tuppa sööma saada. Siis ta küsis, et kas Luke tunneb end hästi. Vastasin, et ma usun küll, aga et ma pole temaga kaua koos täna olnud, sest nad tulid natukene ennem sind koju.
Läksime üles ja nad hakkasid sööma. Pereema üritas täiega korda luua. See on siin oldud aja teine kord, kui nad normaalselt laua taga söövad kõik koos ja ma isegi osalesin selles. Nad ei andnud see kord lastele isegi nii palju valikuid.
Ennem sööma asumist ma andsin Claireile kingituse ka ära ja vabandasin ette ja taha ja ta ütles, et see ok ja tänas kingi eest. Meisterdas seda terve söömisaja.
Isegi meeldiv oli see päev, mida ma nii kartsin. Nüüd mul veidikene hirm, et äkki nad hakkavad mind ümber veenma reedel. Kell seitse pereema ütles, et aitähh ja me isegi veidikene rääkisime homme hommikust, et kellele süüa pean valmis panema. Aga ma ikka jään oma otsusele kindlaks, sest mul pole siin hea olnud ja ma olen juba piisavalt stressanud ja pisaraid valanud selles kohas. Isegi, kui ma ei leia endale uut peret, siis mul on parem kodus, kus minust vähemalt keegi hoolib ja mul on alati võimalus abi paluda, nii et keegi ka aitab ja muretseb, et mul hea oleks. Esmaspäeval kell 20:30 on siis kohtumine perega ja LCC ja minuga. Loodan, et saan hakkama sellega ja see möödub võimalikult leebelt.
Ahjaa kirjutasin, Facebooki ka, et otsin uut peret ja siis Mia ( üks saksa au pair AP koolist ) kirjutas, et teab ühte Seattles. Leppisime kokku, et esmaspäeval räägin uuesti temaga sellest. Seal pidi olema kolm last ja ta on pereisaga rääkinud. Pereisa olevat kodune ja tahtvat uut au pairi, sest nende vanal on nii suur koduigatsus et tahab koju minna. Eks näis, kuidas mul läheb esmaspäev. Ja ma loodan, et saan homsega ka hakkama. Irw ikkagi 27. Mu naabrinaine Hiiumaalt on alates mu 20 sünnast iga aasta meelde tuletanud, kui palju mul veel jäänud on 30ni:D nii ka see aasta:D 3 aastat veel ja on 30:D aga ma ei tunne end ikka nii vanana:D või noh mis vanus see 27gi on :D
Kallid ja head ööd mu truud lugejad :D
PS muideks need kes plaanivad Ameerika tulla ja loevad mu blogi, ärge kartke ma siiani usun, et siin on ka toredaid peresid:D Lihtsalt üritage rääkida ka eelmise au pairiga, kes selles peres töötanud. Edu teile õige pere valimisel!
No comments:
Post a Comment